Öösel Damieni juures. (misvärk selle pealkirjade pikkusega on?)

Marii näol oli kerge kulmukortsutus, kui ta Damieni ukse taha jõudis ning lõpuks peatus. Kell oli täpselt pool neli öösel ning tüdrukul polnud õrna aimugi, kas vend üleval või üleüldse kodus on. Ainus mida ta teadis, oli see, et ta pidi täna siin ööbima, sest et paar järgmist päeva polnud tal kavas kodu külastada. Ükskõik kas Dam ise oli siis siin või mitte. Paar korda tugevalt enda ees olevale uksele koputanud, jäi ta ootama.

Koputust kuuldes ärkas Damien kohe, üks merejalaväe koolituste plusse. Noormees vaatas kella öökapil ja pomises veidi pahuralt, kes nii hilja ringi liigub. Ta sulges silmad ja jäi kuulama, et äkki ta siiski oli seda ette kujutanud.

Marii kulmukortsutus süvenes kergelt, kui poole minuti jooksul ikka veel mingit vastust ei tulnud. Ise sa tahtsid seda, vennake.. Tüdruku pilk peatus uksekellal ning hetke pärast vajutas ta ka sellele. "DAMIEN!?" hüüdis Mia teda ka korraks oma kõige kõvema häälega, lootes, et selle peale veab ta end kiiremini kohale - õde ikkagi ju - ning jäi siis näpp uksekellal ootama, et keegi l õ p u k s ukse avaks.

"Marii," pomises D ja ajas ennast voodist välja, ta tõmbas kiirelt teksad jalga ja sörkis trepist alla. Mille kuradi pärast ta nii hilja siin oli? Miks ta üldse SIIN oli? Damien avas ukse: "tere hommikust. Miks sa siin oled?"

Kuuldes kellegi tatsuvaid samme trepist alla tulemas, ohkas tüdruk kergendunult ning võttis lõpuks näpu uksekellanupult ära. Arvata võis, et see oli kõigil juba totaalselt üle visanud. Ma armastan sind kaa.. piiritult." pomises Marii veidi tusaselt, kui vend alustuseks sisse laskmise asemel talt küsis, miks ta üldse siin on. "Ma luban ennast sisse nüüd," naeratas ta aga vennale mõne hetke pärast, eirates absoluutselt tema küsimust ning muutudes tükk maad rõõmsamaks. Ta oli siin, ta oli sisse lastud ja Dam oli kodus - kõik oli briljantne ju. Tüdruk läks kiirelt vennast mööda ning suundus plätusid jalast võtmata otse elutuppa.

Damien sulges ukse: "tunne ennast nagu kodus," pomises ta ja tõmas käega üle oma näo. "Kus su ema on?" küsis ta nüüd uue küsimuse eirates fakti, et neil ühine ema oli.

Damieni lauset kuuldes, veeres tüdruku näole lausa iseeneslikult naeratus. "Ära sa nüüd s e l l e pärast küll muretse." vastas tsikk rahulikult ning sättis siis end mugavalt elutuppa, mingile diivanile istuma. "Emps on.. kodus. Närvab ilmselt mingi vaasi pärast.. Ma vist ajasin selle ümber, ei mäleta täpselt." rääkis Marii asja rahulikult ära, umbes nagu oleksid nad homset ilma arutanud. "Ega sa ei tea kus teleka pult on?" uuris tüdruk aga mõne aja pärast, kui oli taibanud, et see ei olegi tema vahetus läheduses. Marii küsiv pilk liikus vennale.

Damien raputas pead: "sa lähed magama. Hommikul helistan su emale." "Ma teen sulle diivanile voodi ära," lisas ta haigutades ja sammus trepi juurde.

"Dam!" hüüatas tüdruk nördinult, kui tema vastust kuulis. "Ma olen su õ d e, tuleb meelde? Oma tsikke saadetakse hommikul koju ja öösel .. magama, aga ma olen su õ d e," rõhutas Marii ekstra viimast sõna ning vaatas alumist huult närides vennakesele otsa. "Pealegi on meie emal telefon katki," lisas ta kiirelt juurde, välistades koheselt helistamise võimaluse ning suundus Damienile trepi juurde järele.

Damien peatus ja silmitses oma väikest õde: "okei, ma ei helista," sõnas ta ning sasis neiu juukseid. D istus trepile ning patsutas vabale kohale enda kõrval: "räägi nüüd, miks sa kodust ära tulid?"

Marii näole ilmus hetkeks ilmselt väga totter ilme, arvestades, et ta koheselt naeratas, kuid samas olid ta kulmud kahtlevalt kergitatud. Kes teab, mida see Dam mõtles. Äkki tegi nalja? Kahtlevalt naeratanud, istus ta venna kõrvale trepile. "Emps hakkas karjuma.." lausus tüdruk lõpuks totaalselt ümbernurga, nagu see poleks üldse selle pärast olnud, et ta kell kolm koju laekus. Aga point jäi ju samaks? Emps ikkagi karjus ta peale.. niivõrd kuivõrd. Marii naeratas tõetruult vennale ning jäi siis kulmekergitades tema vastust ootama.

"Karjus? Sa jooksed alati ära, kui ta häält tõstab?" Damieni tõesti isegi ei huvitanud põhjused. Ta oli ise aastaid tagasi emaga tülli läinud ja nad ei rääkinud siiani. Nende ema oli üsna kindla loomuga ja tahtis, et kõik talitaks nii nagu tema heaks arvab. Samas oli Marii alles pubekas, see pani Damieni muigama.

Marii näole ilmus veidi pahane kulmukortsutus, kui ta vennakese vastust kuulis. "Ma ei jooksnud ära. Ma lihtsalt.." tüdruk tõusis püsti ning jalutas esikusse. Aegamööda plätud jalast võtnud ning jaki, mis tal seljas oli varna pannud, jalutas ta lõpuks tagasi, seisis veidi häiritud kulmukortsutuse saatel trepi ette ning vaatas vennale otsa. "Sa ise viitsiksid temaga vaielda? Palju lihtsam oli siia tulla, öö otsa telekat vaadata ja siis poole lõunani end välja magada. Samas kui seal oleks ta pool ööd minu peale karjund ja siis hommikul tuba koristama pand, kuna 'ma olen hukka läind laps', mitte nagu kõik teised tema inglikesed, eksole." vuristas tsikk ühe hingetõmbega ning istus siis sellise lõpliku 'votnii' ilmega trepi ette maha.

"Vaevalt ta mind oma inglikeseks peab," muigas Damien ja naeratas siis: "tahad ma teen sulle teed või midagi?" Tegelikult polnud ta oma õde üsna kaua näinud, emaga ta ju läbi ei käinud ja selliseid ootamatuid külaskäike Marii tavaliselt ei teinud.

"Ja kust sa seda võtad? Äkki pean ma igapäev kuulama, kuidas Damien küll minuvanuselt ikka poole parem laps oli.." lausus Marii rahulikult, kuid naeratas peagi. Nii juba läheb.. "Kus su külalislahkus kadunud on? Rummi tahaks.." vastas tüdruk pakkumisele ning ajas siis end lõbusa naeratuse saatel püsti, andmataki vennale aru, kas ta mõtles seda tõsiselt või mitte. Tsikk suundus otseteed kööki.

"Minu mäletamistmööda oled sa veel alaealine," muigas Damien tüdrukule aeglaselt järgi sammudes: "mul pole kodus alkoholi," lisas ta muigega. "Ema ikka räägib minust?" küsis ta veekannu sisse lülitades.

"Valesti mäletad," naeratas tüdruk ning uuris siis järgemööda kõikide kappide sisu. Damieni arust võis ta ju rummi otsida, kuid tegelikult huvitas teda kohe päris kõvasti rohkem, kus kandis hommikuhelbed on. "ja ma ei usu sind. Ära mitte unistagi," tüdruk haaras muiates kapist shokolaadihelveste karbi ning sättis end siis mingisuguse köögikapi peale istuma. "Miks ta ei peaks? Sina ju rääkisid just temast kaa.." lausus tüdruk aga veidi ettevaatlikumalt, kuid siiski täiesti kindlameelselt. Ja mis seal isegi vahet oleks olnd, kui ema e i oleks temast rääkind. Teooria oli siiski Marii teha ja keegi ei pidand teadma kas see oli õige või mitte.

ot. ema arvutisse, öösel tagasi vbl.

"Mul pole isegi õlut siin," sõnas ta külmiku ust lahti tehes: "ma pole mõnda aega kodus olnud." Damien võttis kapist kaks kruusi ja mustatee paki: "mina pole temast lahti ka öelnud," sõnas ta vaikselt. Peale seda, kui ta ema kuulis, et Damien on langetanud otsuse hakata elukutseliseks sõduriks, oli naine täiesti endast välja läinud. Nad olid pikalt rääkinud, noh, D rääkis, ta ema karjus. Marii oli siis ehk 7-8 aastane olnud ja seda kuulnud. Pärast seda päeva polnud Damien oma jalga sinna majja tõstnud.

OT: Hea teada. Smile

"Mingi tots, jah?" küsis tüdruk peaaegu enne, kui Dam lausegi lõpetada oli jõudnud. Pole kaua kodus olnd - on kellegi teise kodus olnd. Asi oli igati loogiline.. ju? Marii ilmet ehtis põnevil naeratus, kui ta kuti poole 'tähendusrikkalt' kulmi kergitas. "Mis ta nimi on? Mõni mu klassiõde raudselt.. Barbara pole paar päeva koolis käind, tead teda?" pakkus Mia rahulikult, mis siis, et Dam ilmselgelt ei sebiks endast 11 aastat nooremat tibi. Noh, see selleks. Venna vastust selle ema jama peale kuulnud, kortsutas tüdruk kergelt kulmi. "Tema sinust kaa mitte," vastas ta, kuigi tegelikult oligi ju asi otsevastupidi olnud. Aga see oli nii ammu ju! Dam oli sama vana olnud, kui Mammu praegu. Oleks ju aeg ära leppida.. võimis?

"Iraagis olin, missioonil," vastas Damien pilku neiule pööramata. Talle ei meeldinud oma missioonidest rääkida, seal polnud midagi ilusat. Naistele mõeldes, D polnud väga kaua kellegagi sebinud. Ehk isegi liiga kaua. See seifi tsikk oli ju täitsa kobe, aga hull. Damieni pilk oli kinnitunud veekeetiale, veel paar päeva tagasi oli ta oma rühma läbi ühe pealtnäha rahuliku küla juhtinud. See väike poiss miinil... Damien sulges silmad, tal polnudki naiste jaoks aega. Ta oli elukutseline sõdur, see tähendas, et ta kuulub riigile ja sõdib seal, kus teda vaja on. Naised nõudsid pühendumust, kahele asjale samaväärselt pühenduda ei saanud.

Marii kergitas huvitunult kulmi, kui venna vastust kuulis. Ja millal temale keegi sellest rääkida kavatses? Kui M oleks varem oma emaga tülli läind, poleks Dam'ui ju isegi kodus olnd. Fantastiline, eksole. "Niiet siis ikkagi tots, jah. Iraagis on mitmenaise pidamine lubatud?" jätkas tüdruk rahulikult eelmist teemat, avades samal ajal sujuvalt hommikuhelveste karpi. Paar helvest ära söönud, viis ta uuriva pilgu vennale. Ta ei saanud ju tõesti loota, et Mia lihtsa 'mul pole pruuti' vastusega rahule jääb.

"Mul pole naiste jaoks aega," sõnas Damien, ta tõstis kummasegi kruusi ühe teekoti ja kallas kuuma vee peale: "sa tahad suhkrut ka?"