Teeme, et rand käib ka siia alla.

Damien oli tulnud randa surfama. Juba oligi ta selga ajanud surfiülikonna ja sörkis surfilauaga vette. Kuna surfilaud Audi R8 katusel oleks võimatu olnud, oli ta randa jeep'iga tulnud. Tuul oli tõusnud ja juba seisis Damien kindlalt laual ning püüdis laineid.

Niki jooksis mööda rannaäärt, kõrvaklapid peas. Naine hoidus rannale loksuvatest lainetest ja kaugenes pisut. Hetkeks pööras ta pilgu merele ja eemalpaistvale rannale, kus üksikud inimesed liikusid.

Mida suuremaks paisusid lained, seda hulljulgemaks muutus Damien. Ta oli surfiga ka üsna pikalt tegelenud, see tuli tal hästi välja.

Niki jõudis lõpuks tihedamalt kasutatavale rannaosale ja aeglustas jooksu, peatudes lõpuks. Naine istus liivale ja jälgis merel olevaid surfajaid.

Damien lõpetas peagi surfamise ja liikus randa. Madalas vees tõusis ta püsti ja võttis laua kätte suundudes oma asjade poole. Nüüd märkas ta seifi naist oma asjade läheduses istumas, mis ta nimi oligi, Niki vist. D torkas oma laua liiva ja võttis rätiku asudes end kuivatama. Miks mitte proovida? "Hei," tervitas ta naist tema poole paar sammu astudes.

Niki kuulis tervitust ja pööras pilgu enda kõrvale. Koheselt pidi ta ka pead tõstma ja kissitas ereda päikese tõttu pisut silmi. "Hei," vastas naine naeratades ja pani käe päikesevarjuks silmade ette.

"Ilus ilm mis," püüdis Damien vestlust arendada. Kuidas see nüüd käiski, see naiste sebimine?

"On," nõustus Niki. "Kuigi pisut liiga palav, eriti jooksmiseks," lisas naine muiates.

"Ujumine on ka hea spordiala," sõnas Damien: "võib?" küsis ta vihjates vabale kohale naise kõrval.

"See mul järgmisena kavas oligi," lausus Niki ja noogutas siis. "Kuidas vesi on?"

"Mõnus," vastas Damien ja naeratas siiralt. See oli ju lihtne, kui nüüd natuke vaeva näha. Ta võttis naise kõrval istet. "Ma mõtlesin, et äkki teeks väikse kohvi või midagi," lausus mees ja tõmbas sõrmedega läbi oma niiskete juuste.

"See oleks tore," lausus Niki naeratades. Peatselt muutus ta naeratus muigeks. "Sa ei arvagi enam, et ma olen hullumaja põgenik?"

"Olen ma seda kunagi arvanud?" muigas Damien kavalalt.

"Ma ei paneks pahaks.. Enamus arvavad," lausus Niki pilku tagasi merele viies. "Siis ongi mul vabandus igasuguseid lollusi teha."

"Lollusi," kordas Damien mõttes ja kortsutas kulmu. Lapsikud naised polnud just need, keda mees tavaliselt vaatas, aga selle ühe kohvitamise võib ju ära teha. "Mis kohvikuid sa eelistad?" küsis ta pilku merele viies.

"Hubaseid," vastas Niki ja viis pilgu tagasi Damien'ile. "Ma pole just väga seltsiv inimene."

"Miks mitte?" pööras Damien pilgu nüüd tagasi naisele.

"Ma ei tea kunagi, kas ma järgmisel hetkel mäletan inimest, kellega ma vestlen," vastas Niki ausalt, vaadates mehele silma.

"Näib, et mind mäletad," sõnas mees ja naeratas.

"Peaaegu jah," lausus Niki muiates. "Ma ei mäleta, kuidas ma sinu juurde sain.. ega seda, kuidas see seif uuesti kinni sai."

"Ma tulin seifipoodi ja sa olid nõud mu seifi lahti muukima. Kui sa selle lahti said, muutusid sa väga veidraks. Küsisid kes ma olen ja et kas ma olen teile järgi tulnud. Kui sa asju kokku panid, lükkasid sa seifi ukse ka kinni," selgitas Damien.

"Seifis olid relvad.." lausus Niki pilku mujale viies. "Ma olen vahel liiga paranoiline."

Damien ohkas: "kui sind relvad kohutavad, siis pole meil mõtet läbi käia."

Niki muigas kergelt ja viis pilgu tagasi Damien'ile. "Ma kardan nii mõndagi, aga relvad ei käi sinna alla," sõnas naine. Mingil veidral põhjusel oli tal tahtmine mehele kogu tõde ära rääkida, aga Damien ei usuks teda nagunii..

Damien naeratas: "hea seegi. Relvad kuuluvad minu põhitöö juurde."