Laste mänguväljak

Melanie jalutas kiirel sammul mööda parki. Hommikul üles ärgates, oli talle tulnud meelde unenägu, kus väike tüdruk kiigel suurelt hoolt maha lendab ja raskelt vigastada saab. Hiljem kaotas ta haiglas ka elu. Mel tõmbas käega läbi juuste ning ohkas, kui mänguväljakuni jõudis ning nägi, et midagi taolist polnud veel juhtunud. Ausalt öeldes polnud keegi veel mänguväljakulegi tulnud - kell oli ju alles üheksa hommikul. Neiu ostis lähedal asuvast putkast kuuma kohvi ning võttis mänguväljakule võimalikult lähedale istet.

Dominick jalutas rahulikult läbi pargi, vaadates hajameelsel ilmel ringi. Mehele meeldis varajasel kellaajal pargis käia, sest siis polnud seal tavaliselt hingelistki. Heal juhul mõned üksikud peremehed oma koertega jalutamas. Dom'i pilk peatus mänguväljaku ääres oleval pingil istuval naisel, kes mingil põhjusel väga närviline tundus. Mees raputas endamisi pead ja jalutas edasi.

Melanie jõi kohvi, pilk ainiti mänguväljakul. Pisike tüdruk oli oma vanema vennaga jalutama tulnud. Vend tegi talle hoogu. Hoog oli suur ning tüdruk karjus kiige peal. Melanie viskas kohvitopsi käest ning kõndis kiige poole. Oli hilja. Tüdruku käed ei jaksanud teda kinni hoida ning väike tüdruk lendas läbi õhu maa poole. Melanie hakkas jooksma, igahommikused sörkimised tulid hetkel kasuks. Ta püüdis lapse õhust kinni ning kukkus siis maha. Laps jooksis koheselt Melanie käte vahelt nuttes venna juurde, Mel ise ajas end püsti ning kirus, et täna hommikul valge kampsuni selga oli pannud. Ta mõlemad käed libisesid kukkudes vastu väikesi kive, õhukesest riidest kampsun oli katki ning narmendavad ääred verised. Ka neiu põlvpükste alt väljas olnud sääred olid kukkumisest veidi kannatada saanud.

Dom pööras tüdruku karjumist kuuldes pilgu kiigeplatsi poole ja kiirendas pisut sammu. Nähes naist tüdrukut kinni püüdmas kortsutas mees kergelt kulmu ja viis kontrolliva pilgu lapseni, et teha kndlaks, kas tüdruk terve on. Temaga tundus kõik korras olevat, aga last aidanud naise kohta ei saanud sama öelda. Dom sammus naise juurde ja silmitses teda kahtlevalt. "Kuidas sa teadsid?" küsis mees lõpuks oma madalal häälel.

"Pisike laps, suur hoog, palju karjumist. Mõtlesin loogiliselt," vastas Melanie.

"Ei.. Sa olid valmis. Sa olid närviline ja jälgisid last kogu aja," lausus Dominick. "Sa teadsid," sõnas mees lühidalt ja ulatas naisele oma käe. "Tule istu.. Ma vaatan su haavad üle."

Melanie andis käe mehele. "Oled arst?" küsis ta mehelt.

"Midagi sellelaadset," lausus Dominick ja juhtis naise tagasi pingile istuma. "Arhitekt tegelikult," lausus mees siis ja istus naise kõrvale. "Dominick," tutvustas ta end viimaks.

Melanie istus pingile. "Melanie," tutvustas ta neid end. Ta vaatas oma valget kampsunit. "Väike hind noore elu päästmise eest," sõnas ta vaikselt ning võttis kampsuni seljast, et see kohe prügikasti visata. Kampsuni alt tuli välja valge maika.

"Sul poleks olnud vajadust sedagi hinda päästa," lausus Dom ja haaras õrnalt Melanie käe, vaadates seal olevad haavad üle. Ta oli enda võimet niigi avalikkuse ees kasutanud ja tõttöelda oli mehel sellest üpriski ükskõik. Dominick asetas ühe käe haavades kohale ja need hakkasid koheselt paranema.

Melanie jälgis vaid oma kätt. "Ta oleks eluohtlikud vigastused saanud ning hiljem haiglas surnud," sõnas tüdruk vaikselt. "Osav," sõnas ta tunnustavalt Dominicku teo peale.

"Ma oleks ta terveks ravinud," lausus Dom rahulikult ja tõmbas sõrmega õrnalt üle paranenud naha. "Teine käsi," sõnas mees kätt välja sirutades ja mõtles endamisi, mis Melanie võimeks oli. Tal pidi võime olema kuna naine ei kohkunud absoluutselt Dom'i oma võimet kasutamas nähes.

"Andesta, et ma ei suutnud kohe peale su mööda kõndimist aru saada, et sa ta terveks parandaksid," turtsatas Melanie ning ulatas mehele teise käe.

"Uudiseid üldse ei vaata ega loe?" küsis Dom ja parandas ka teisel käel olevad haavad. "Ma olen pisut kuulsust juba kogunud."

Melanie mõtles hetke. "Olen vist kuulnud sinust, aga siiski ei suutnud nägu ja nime kokku viia."

"Nüüd suudad," lausus Dominick ja tõusis, kükitades naise ette. Mees silmitses uurivalt Melanie katkist põlve ja parandas siis sellegi haava. Tema võimel oli üks konks - haavas ei tühtinud olla ühtki võõrkeha, näiteks klaasikild või kuul. Sellepärast pidi ta alati haavad üle kontrollima.

Melanie vaatas Dominick'u. "Aitäh sulle," tänas ta meest.

"Pole tänuväärt," lausus Dom tõustes ja silmitses naise habrast keha. Kuna oli varahommik, polnud väljas veel kuigi soe. "Kahjuks mu võime eluta asjade peal ei toimi," lausus mees ja võttis tagi seljast, asetades selle Melanie õlgadele.

Melanie tõmbas tagi endale rohkem ümber ning tõstis pea Dominicku poole. "Ma väga, tõesti väga tänan sind... Kõige eest." Naine mõtles hetke. "Ilmselt peaksin kuidagi selle sulle heastama..." sõnas ta. "Kohvi jood?" küsis ta. "Või on sul mõni parem mõte? Tahad hoopis praadi?"